IPA on õllemaailma üks legendaarsemaid esindajaid, mis ei jäta külmaks ühtegi õllegurmaani. Kuid nii nagu iga teine legend, nii ka siin pole olemas üksmeelt ei selle tekkeloo, valmistamismeetodite ega „õigete“ maitseomaduste osas.
Esmane ja kõige lihtsam seletus – tegemist on keskmisest humalasema ja kangema heleda eil-tüüpi õllega. Seejärel hakkab aga asi segasemaks minema. Liigi tekkeloo enimlevinud variant kõlab alljärgnevalt.
Tekkelegend
Kui inglased olid India ära vallutanud, põrkusid nad kokku ühe logistilise probleemiga. Nimelt oli toonaste normide ja tavade kohaselt ette nähtud igale sõdurile, ametnikule jm riigi palgal olevale inimesele 4-6 toopi õlut päevas. See võib tunduda uskumatuna, kuid seletus kõlab väga lihtsalt. Esiteks oli laialt levinud (ja täiesti õigustatud) veendumus, et vett ei tohi juua, sest võib haigestuda ja mahagi surra. Õlle tarbimisel seda ohtu praktiliselt polnud – miks see nii on, ärme hakka praegu seletama, võtkem aluseks fakt kui selline. Miks nii palju – toonane õlu oli üsna lahja ning pealegi võeti seda ka kui toiduainet, mitte „lusti ja lõbu pärast“ joomist.
Probleem seisnes siis selles, et kui õlu laevadega Inglismaalt Indiasse järele toodi, siis kippus ta tee peal halvaks minema, loksudes soojal merel laevatrümmides. Eks siis hakanudki inglise pruulmeistrid mängima nende kahe konservandiga, mis toona teada olid. See tähendab et tehti pisut kangem õlu ja lisati sinna rohkem humalat – ja ennäe, õlu elaski pika laevareisi üle. Nii sündis õlleliik, mis hiljem üha populaarsemaks muutus.
Vanakooli IPA ja uue laine IPA
Kui nüüd tänasel päeval algaja õllesõber haarab kätte pudeli, millel maitseelamust lubav täheühend IPA, siis võib ta aga tublisti üllatuda. Nö vanakooli IPA ehk algupärane inglise variant on enamasti üsna kahvatu vari uue laine rüübete kõrval. Vanades inglise variantides kasutatavad inglise enda klassikalised humalad on üsna tuhmi ja ausalt öeldes veidi „haisva“ olekuga – kuid kerge kõdu ja/või nahalõhn ongi nendele omane.
Uue laine ehk õllerevolutsiooni najal (eelkõige USA’s) tekkinud uued mikropruulikojad hakkasid mõistagi aga kasutama uue maailma humalaid, mis on palju intensiivsemad ja aromaatsemad. Humalatest kirjutame mujal pikemalt, kuid peamine on mõista, et humalad võivad omavahel meeletult erineda, olles heinased, lillelised, puuviljased, vaigused jne.
IPA, topelt-IPA jne
Mis siis ikkagi teeb ühest IPA’st „selle õige“ IPA? Õige vastus: humalate ja alkoholi tase, nagu alguses juttu oli. Kui alkoholi tasemega on asjad suhteliselt lihtne, iga tootja märgib etiketile etanoolisisalduse ära, siis humalasisalduse tasemega on lugu keerulisem. Eksisteerib selline mõiste nagu IBU ehk International Bitterness Unit (Rahvusvaheline mõrudusindeks), mis on meile mingil määral abiks.
Väga lihtsustatult võib väita, et IPA algab tasemelt 5,5%vol ja IBU 40 ning topelt-IPA (ehk imperial IPA) 7,5%vol ja IBU 80. Olgu öeldud, et üle 100 IBU inimese keel enam väga vahet ei tee, kuid turul on olnud ka rüübe, mille väidetav IBU tase oli 1000!
Kui see kõik vaid oleks tegelikkuses nii lihtne! Miks enamasti tootjad väldivad IBU taseme äramärkimist oma rüübetel, on taaskord see asjaolu, et humalad on nii neetult erinevad! Kui IBU taseme õlles saab küll humalas leiduvate toimeainete (nt alfahapete) najal välja arvutada, siis võib see tulemus olla üsnagi eksitav. Mõni „lilleline“ humal annab ka kõrge IBU taseme korral maitsjale vaid meeldivalt õitsva heinamaa elamuse ja teine „vaigune“ variant juba väikese sisaldusega pargib keelt nagu näriks kuuseoksa.
Põhimõtteliselt on olemas ka triple- ehk kolmekordsed IPA’d, kuid enamasti on need nii võimsad ja kanged rüüped, et jäävad odraveinide kategooriasse ning seda võib soovitada vaid väga pühendunud õllefriigile.
Kuidas IPA’ tehakse?
Peamine tehnoloogiline nüanss, mis eristab india pale ale tegemist on esiteks humala kogus ja teiseks selle lisamise mitme-astmelisus. Lisaks tavapärasele humalaportsule, mise õlleteo ajal lisatakse keeduse algul kasutatakseIPA tegemiseks ka nn keedulõpu- ja kuivhumaldamist.
Keedulõpuhumaldamine (late hopping) tähendab humalate lisamist peale virde kuumutamise lõppu, kuid enne käärituse algust, kuivhumaldamine (dry hopping) aga humalate lisamist käärituse lõpus. Seejuures tihti kasutatakse ka erinevaid humalaid, nö baashumalaid alguses kibeduse andmiseks (peame meeles, et seda tehakse õlle säilivuse tõstmiseks) ning nö aroomihumalaid lõpus, et anda värskust ja võimendada elamust.
Et pilti segasemaks ajada, olgu öeldud, et eksisteerib ka nn märg-humaldamine (wet hopping) ehk siis värskete, kuivatamata humalate lisamine kui alternatiiv tavapärastele kuivataud humalatele ning pelletitele. Ja kui me ütleme „värsked“, siis peavad need tõesti olema värsked ehk 24 h korjamisest.
Ühe-humala vs mitmehumala IPA
Enamasti kasutatakse nii IPA’de kui tihti ka leebemate õllede valmistamisel enam kui ühte sorti humalaid. Just eri lõhnade ja maitsete segamisest tekivad need vaimustavaimad tulemused. Kuid humalahuvilisel soovitab Gambrinus siiralt proovida just ühehumala IPA’sid, sest sel moel on võimalik enda jaoks kaardistada nende hurmavate taimede maailma. Olgu lihtsalt toodud mõned näited – Citra annab nimele vastava erksa sidruni/tsitruste lõhna, East Kent Goldings magusa-puuviljase-leivase, Perle vürtsika jne.
Tõsise huvi korral on soovitav võtta ette mitu ühe firma poolt toodetud ühehamala IPAt (single-hop-IPA) ja proovida neid kõrvuti. Ja mõistagi võimaluse korral paluda lähimas pruulitarvikute poes nuusutada erinevaid humalakotikesi – emotsioon on garanteeritud!
—
Klassikaline ehk vanakooliIPA
Sheperd Neame India Pale Ale
Sheperd Neame India Pale Ale (Sheperd Neame, UK). pdl 0,5 l. alc 6,1 %. liigimääratlus: IPA … kuigi veidral kombel peab ratebeer teda vajalikuks nimetada “english strong ale” ja beeradvocate “english IPA”. See paneb ette oletama, et rüüpes on vähe humalaid isegi vana-kooli-inglise standardi järgi.
Tootjainfo: “Hailing from the tradition of 18th Century IPAs, which relied on generous hopping to protect exports during arduous journeys, this modern incarnation retains the strength, body and strong hop character which is synonymous with this beer’s provenance.
A glorious showcase of the distinct, heavily hopped beers for which Shepherd Neame is famed, India Pale Ale delivers potent bitterness, offset with generous amounts of pale ale malt to deliver a balanced, yet uncompromising brew.”
Koloniaal-stiilis vanamoeline sildindus, mis ulatub stiilselt korgini välja. Erkvalge neljasõrmene vahumüts kaob aeglasel kohinal. Õlle värvus – sügavkuldne.
Aroom mõjub kuidagi … linnaseekstrakti ehk maltoosa moodi, pisut magusalt ja karamelliselt, lisaks kerge lehekõdu. Esmamekk on kergepoolne ja karamell-suhkrune, kõditades keeleotsa pisut vürtsikalt. Keksmaitse jätkab sama karameljat, belgia dubbelile omast joont, lisades melassile vähest murust humalat. Lõppmekk … no tee või tina, see mekib nagu hea belgia stiilis kloostriõlu, millele on veidi inglise humalaid lisatud. Alles järelmaitse vabastab keelel IPA’liku humalajälje, kuid üldmulje on pigem tubli kastitäie karamell-linnastega pruulitud heast tumedapoolsest eilist kui humalaküllasest IPA’st. Aga noh – võrreldes inglise tavalise eiliga on see kindasti just see esialgne koloniaal-IPA, kangem ja humalaküllasem kui tavaline joogiõlu.
Keskmise kehaga, õrnalt kleepja paletiga, magus-vürtsika buketiga tugev rüübe. See sobiks kenasti alla loputama tummist inglise vormirooga.
————
Uue laine IPA
Punk IPA
Punk IPA (BrewDog, Soti). pdl 0,33 l. alc 5,6 %. liigimääratlus: IPA. 99 ratebeeris ja 85 beeradvocate järgi!!
Tootjainfo: “Ingredients: Marris Otter Extra Pale Malt; Chinook, Simcoe, Ahtanum, Nelson Sauvin hops. IBUs 45
This fresh, full flavour natural beer is our tribute to the classic IPAs of yester-year. The post modern twist is the addition of amazing fruity hops giving an explosion of tropical fruit flavours and a sharp bitter finish. “
Brewdogi tavapärane kujundus, seekord siis meresinine. Helevalge vaht täidab alul 90% kannust, taandudes suhteliselt kiirelt poole võrra ning jäädes siis tugevalt püsima. Õlle värvus – kirkalt kollane. Aroom … ooohhhohhhooo … see on ikka üks võrratu lõhnapilv, mis laksab kalasabana vastu merekaru nina ning siis haarab sellest hammastega kinni. Värske klaar vesi, mida täiendab uskumatult aromaatne, troopiliselt puuviljane ja veidi veinine pahvak. Selgelt on tunda nii Simcoe jõulisus kui Nelson Sauvini väärikus.
Esmamekk on kergepoolne ja torkivalt tsitruseline. Keskmaitse kannab endas mandariine, pomelot ja mangot. Lõppmaitse mõjub peale nii tormakat sissejuhatust mahedalt, linnaseliselt ja pisut valge veini happeliselt. Järelmaitse on mahe ja kuiv korraga, mõrkjas ja krõbisev ning samal ajal mahe ja paitav. Oi selles üsna lihtsas õlles on ikka väge (ehkki IBU on ju IPA’de kohta üsna mõõdukas!).
Kergepoolse kehaga, üliõrnalt kleepja paletiga, hapukas-magusa-mõrkja buketiga lihtne, aga samas roppumoodi naudingurohke rüübe. Toidusoovitus – siia sobiks mõni kreemjam rohehallitusjuustu kübeke põske pista.
————–
Topelt-IPA
Molotov Cocktail
Molotov Cocktail (Evil Twin, US/Taani) pdl 0,33 l. alc 13 %vol. Liigimääratlus topelt-IPA. Ratebeeris hinnang 97 ja beeradvocate järgi 88!!
Tootjainfo: “Did you like Before During and after Christmas, maybe you thought it poured brilliantly, the alcohol was admirable well hidden and you loved how the arrogant amounts of hops numbed your mouth. This beer will knock your tongue off – it’s a tour de force in hoppiness and by far one the craziest beer ever made by Evil Twin Brewing. “
Mikkelleri mustlaspruulikoja omaniku venna poolt asutatud “topelt-mustlane” … nad on isegi registreeritud kahes kohas korraga, nii USA’s kui Taanis.
Lihtne väike pudel, must-punase lahendusega silt. Õrnalt kreemikat karva vaht täidab kolmandiku klaasist, olles väga püsiv. Õlle värvus – uduselt oranž. Aroom on pehmelt öeldes kummastav – seeon korraga nii köögiviljane kui mangone, papaia kui porgandi lõhnaga. Lisaks veel ananass ja kaalikas ning küllap mõni vili veel, mis kohe meelde ei tule 🙂
Esmamekk on ooooo kui raske, tihke ja jõmakas … lisaks keeltnäksivalt alkoholine ja magus-hapukas-vürtsikas. Keskmaitse – vai-vai-vai – kuidas seda nüüd öeldagi, see on lihtsalt vaimustav! Einoh, kui su suus ikkagi löövad korraga kadrilli ja kaerajaani nii rakselt mõrkjas-vaigused kui tuliselt vürtsikas-hapukad tegelased, lisaks veel tümikas mõrkjus, siis … siis nagu ei oskagi midagi öelda!!! Lõppmaitse mõjub veiniselt ja puiduselt, troopilise siirupi ja džinni seguna, magusalt kadakane ja mõrkjalt puuviljane … kõlab ajuvabalt, jah? Aga nii ongi! Järelmaitse sunnib sügavalt järele mõtlema, kuidas seda kõike nüüd õllelike sõnadega kirjeldada? Nojah, tripel-IPA odraveinilik magusus on siit puudu, kuid ÜÜÜÜRATU kogus humalaid on siia pudelisse lausa väevõimuga topitud, kuigi viimase hetkeni ajasid need rohelised kuradid viiksudes vastu … ja nüüd on nad kõik poolenisti taltunult sinu keelel aelemas!
Sasunnik kui raske kehaga, siirupjalt kleepja paletiga, Magus-Hapukas-Mõrkjas-Vürtsikas-Mõrkjas-Maguse buketiga KOSMILINE rüübe … kuid ei, seda ei pea te mitte oma kõigile tuttavatele pakkuma. Alustada sellest kohast tutvust õllemaailmaga oleks sama väär, kui algajat saunalist kohe lava ülemistele astmetele kupatada. Kui siia juurde midagi pakkuda, siis klaas külma vett … ja võib-olla mikrotassike kurat-kanget-espressot … mine tea, need kaks võiks üksteist veidralt võimendada!
Valiku komplekte kodus IPA valmistamiseks leiate ka meie veebipoest!
